Kõltsu mõis ehk Wellenhof (tõlkes lainemõis) oli endise Keila kihelkonna väiksemaid mõisaid, mis kujundati Põllküla mõisa maadele 1806. aastal. Tänase elava liigendusega šveitsipärase puitarhitektuuri traditsioonidest lähtuva villa lasi 19. sajandi lõpuaastatel ehitada paruniproua Benedicte von Uexküll, kes 20. sajandi algusaastateni siin suvitas.

Koos mõisahoonega rajas proua ka suurejoonelise iluaia. Alates 1909. aastast kuni Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi lõpuni kuulus Kõltsu mõis Mohrenschildide suguvõsale ning peale Teist Maailmasõda asus mõisahoones Klooga pioneerilaager.

Taastamist alustati 2007. aastal ning täielikult renoveeritud mõis avati 2010. aastal. Arhitekt Jüri Irik, sisekujundajad Kaire Kemp-Tišler ja Ea Andla taastasid hoone tema algsel kujul elamuna. Renoveeriti uksed, kaunite puitkaartega aknad, kaks kahhel-kaminahju ning söögisaali puittahvellagi. Peasaali põrandal ehib autentset parketti originaali järgi taastatud tuulteroos. Mõisa imelised vitraažid klaasverandal ja saale eraldaval vaheseinal on loonud kunstnik Valev Šein. Sepistatud piirdeaiad ja mõisa väravad valmistas Eesti Kunstiakadeemia professor kunstsepp Heigo Jelle.

Ei juhtu just tihti, et laokil hoone, täpsemalt veel puithoone, nii taktitundeliselt ära taastatakse. Tahaks värvi juurde lisades öelda, et Keila kandi noorim ja üks väiksemaid mõisaid on nagu Eesti, mida Toomas Hendrik Ilves võrdles ürgse ja väikese metsmaasikaga, mida on raske märgata, kuid mis on üks parimaid asju üldse.

Tsitaat Karin Pauluse artiklist «Tabatud ime»

„Üks haruldaselt kena ja kaunilt haljastatud elupaik,” kirjutati Kõltsu (saksa keeles Wellennhof) kohta 1913. aastal. Koht, kuhu tasus tulla ja kus võis veeta tunde, päevi, nädalaid.